sõna otseses mõttes. Enne 30ndat on lootust uut ilmakodanikku tervitada.

Läheb veel natuke aega mõttega harjumiseks. Uue elukorraldusega harjumiseks. Aga olen vist kuradi rõõmus, et niimoodi läks.

Samas tunnen üle pika aja, kuidas elu mööda keha ringi käib. See on ju hea, eksoleonju.

a. tugeva pohmaka käes

b. naiselike emotsioonide käes

sest praegu annab täiesti elada ja töötada. Ilma, et tahaks talle käed pluusi alla ajada. Sain eile isegi lähikontakt-vestlusega hakkama ja ei higistanud ega midagi. Seega kõik panused sellele kaardile, et ma saan sellest üle, ma saan sellest üle, ma saan sellest üle ja mitte midagi ei juhtugi ja see ei muuda midagi ja ei loksuta mu elu paigast ära, sest nii tallanahk kui ma ka olen, kuradi mugav on praegu marsuudil töö-kirstunaela köök-diivan-voodi tiksuda. Ei viitsi praegu ühe segase suudluse ja sellele mu hinges järgnenud emotsionaalse maavärina pärast vett peale tõmmata.

Aga võib-olla just peaks?

Okei, nüüd tuleb pikemat sorti emotsionaalne tunnetealane sõnademulin, seega olge hoiatatud.

15 tundi tagasi ei olnud ma kolm aastat ühegi tüübi vastu peale kirstunaela midagi tundnud. Jaa, paar korda on küll mõned liblikad kõhus olnud, kui mõne noormehega tantsupõrandal hästi klappinud on. Väga ühepäevaliblikad, järgmisel päeval surnud nagu surnud ühepäevaliblikas. Puff ja läinud.

Aga nüüd. Kõige ebatõenäolisemas kohas kõige ebatõenäolisem inimene ja ma ei saa teda enam peast ära. Maniaki tunne hakkab tekkima. Ära ehmatas, kui tugevasti mingi tunne tuleb ja sõidab sust üle ja võtab su kaasa ja loksutab ja rullib ja pea käib ringi ja süda peksab ja käed värisevad ja tahaks veel. Kohutavalt tahaks veel.

Ma ei saanud arugi, kuidas see kõik nii läks. Suvepäevad, kallid kolleegid, palju siidrit, mõni klaas peaaegu-võidshampust, üks pits konjakit, neli viinakoksi, pakk suitsu, soe pime sügisõhtu, järv, muul. Tunned, et tahaks korra üksi olla. Kõnnid järve äärde ja seal ta on. Üks su kõige problemaatilisemaid kolleege. Sa ei ole kunagi liiga hästi läbi saanud. Mingit viha, vihkamist või halbu tundeid ei ole, aga on mingi sõnuseletamatu negatiivse alatooniga pinge. Pinge, mis paneb mu ebamugavusest kokutama, kui temaga rääkima pean. Ta on alati üks neist, kellele pigem meili saadan, kui rääkima lähen. Üks neist, kellele sa ei naerata, kui tema lauast mööda lähed.

Aga nüüd ütled Sa millegipärast talle naeratades, et “tead, seal muuli otsas on ilgelt äge, tahad ka tulla?”. Ta on kohe nõus ja aitab sul üle kivihunnikute ronida. Sa räägid ja räägid ja räägid ja märkad, kui imeliselt kerge on tegelikult temaga rääkida. Purjus inimese õhina ja avameelsusega räägid ka sellest, kuidas sul temaga alguses nii kuradi raske oli ja teinekord on siiamaani. Ja tema räägib sulle, kui hästi sa hakkama oled saanud ja kuidas talle meeldib sinuga koos töötada. Meeletult palju tähti. Mõned langevad. Te hakkate vaidlema, kus põhjanael asub ja siis kuidagi suudlete. Tähed langevad nii kiiresti, et pea hakkab ringi käima. Suudlus muudkui kestab ja kestab ja kestab nii kaua, et ma jõuan umbes 4 korda imestada, mis nüüd juhtus ja mida me siin üldse koos teeme ja miks me suudleme ja kas mina suudlesin teda või tema mind ja huvitav, kas tal oma tsikk on. Kui see lõpuks läbi saab, on mul kohe kahju. Selline emotsioonide möll käib kehas ja mida tihedamini ta sind möödaminnes õlast riivab või üle kivide ronimisel käe ulatab, seda rohkem saad aru, et ta puudutus teeb sinuga täiesti kummalisi asju. Mitte ühepäeva liblika kummalisi, aga selliseid kolme aasta taguseid kummalisi, kui kirstunael veel kirstunael ei olnud ja te ratastega paljassaarde sõitsite ja ta sul hoo pealt käest kinni võttis. Selliseid, mis panevad mõtlema what-if. Selliseid, mille pärast oleksid kohe valmis väiksemaid või suuremaid lollusi korda saatma.

Sa ei mäleta suurt midagi, mis peale suudlust ja teiste juurde tagasijõudmist juhtus. Tead, et jõid kiiresti veel mõne viinakoksi, et südamekloppimist vaigistada. Tead, et istusid toolile, sest põlvest hakkas nõrgaks kiskuma. Tead, et märkasid ühel hetkel, et ta otsib su lähedust. Tead, et kui südamekloppimisvastased joogid lõpuks pähe jõudsid ja ikka suhteliselt purjus olla oli, pani ta sulle kapuutsi pähe, et tuul kõrva ei puhuks. Tead, et selle peale hakkas süda uuesti tugevamalt kloppima, mis omakorda nõudis uut jooki ja see omakorda tähendas, et peatselt olid äärmiselt ebanaiselikult ebakaines olekus, kukkusid ja väänasid oma pöidla välja ning läksid hästihästi ruttu magama, et ei tuleks pähe ahvatlusi midagi erakordselt nõmedat teha.

Hommikul oli väikeste silmade päev. Konkreetselt 60% väiksemad silmad kui tavaliselt. Ei olnud liiga great look, aga kuna olin ärganud ühena esimestest, läksin vee äärde kolama ja eilset öökava uuesti läbianalüüsima. Mida rohkem mõtlesin, seda kindlamalt hakkas tunduma, et järjekordselt olen armunud ühte kõige valemasse inimesesse üldse.

Peaaegu tahan, et need ühepäevaliblikad oleksid. Samas kardan kohutavalt, et äkki nad seda ongi.

- Täiesti tühjakstõmmatud. Tööalaselt. Isikliku-elu-alaselt.

- Kas nüüd on lõpuks nii auk, et tahaks ära minna. Ära Eestist, ära kõikide asjade juurest, mis mind tühjaks tõmbavad..

- Esimene samm on tegelikult tehtud. Detembris peaks selguma, kas oli õige samm või mitte. Kui mitte, tuleb kasvõi Austraaliasse-avokaadosid-korjama plaan tolmust puhtaks raputada.

- November tuleb iga päevaga lähemale. Kui juba praegu tühjakspigistatud laimi tunne, siis…

- Kus kohata kedagi, kes mu kinnisidee ära lõhub?

- Kas peaksin kokakooli minema?

- Miks ma ikka siin diivanil istun, kui tegelikult peaksin püsti tõusma, oma asjad kokku korjama ja koju jalutama.

- Ainult söök teeb viimasel ajal õnnelikuks. Kõhu pealt on kenasti näha ka.

- Hüppeliigeses on arvatavasti põletik. Kui 500 eeki maksta ei taha, on esimene vaba arsti aeg detsembris.

- Ma ei ole tegelikult ju isegi pessimist, aga miks praegu mitte ainumastki asja ei meenu, mis hästi oleks.

- Vaatan praegu Austraalia Masterchefi ja täiesti uskumatu, aga seal on inimesi, kes pole kunagi kitsejuustu või viigimarju söönud.

- Kell ei ole veel kaheksagi, aga väljas on kottpime. Vihma võiks sadama hakata. Kallama. Ja rahet ka.

- Süda valutab. Otseses mõttes. Kõik need mõttepusad, mida alateadvus isegi unes protsessib, hakkavad oma tööd tegema.

Tegelikult ei ole midagi nii kohutavalt persses. Arvatavasti.

Viimasel ajal ükskõik kuhu vaatad, ikka vahib mõni noks vastu. Eelmisel nädalavahetusel jalutasin koos värske marjasaagiga Nõmme turult kodu poole ja TTÜ vastas olevas pargis kuulen korraga “Vabandage!”. Kuna lugesin järjekordselt käimise pealt raamatut ja ilgelt põnev koht oli pooleli, otsustasin hüüdu ignoreerida. Aga ei lasknud teine ja natuke tungivam “Vabandage!!” end liiga kaua oodata. Lasin mõttes läbi stsenaariumi, kuidas äkki kellelegi on mõni mänd pähe kukkunud või midagi ja otsustasin siis ikkagi korra vaadata, äkki tõepoolest ligimene hädas. Sittagi. Nägin neoonrohelise T-särgi ja lühikeste teksadega tüüpi, kes hoolsalt oma mitte liiga koguka ihuliikmega vehkis. Enne, kui meeldegi tuli, et liputajatele mõjub kui piitsalöök näkku, kui keegi nende üle naerab, kõkutasin paar korda, kuna no tõesti oli koomiline. Loodan, et see pigem langetavalt kui püstitavalt mõjus, sest rõve on mõelda, kuidas mingi jorss mu varastatud pilgust… iuuu.

Igatahes. Täna kõndisin ilusa laupäeva puhul Paljassaarde, võtsin küpsist kaasa ja tahtsin kuhugi poolsaare tippu matkata, et seal vaikselt ja rahulikult ja ilma saja miljoni venelaseta oma küpsist närida ja raamatut lugeda. Esimest paljast tagumikku nähes arvasin, et no küllap onule ei meeldi, kui kunstriidest ujumispüksid teda ahistavad. Järgmine härrasmees ei lebanud enam liival, vaid seisis käed seljale põimitud põhimõtteliselt otse mu tee peal ees. Läksin tast mööda ja jälgisin hoolsalt lainete murdumist kaldal. Kui edasi nokse ainult juurde tuli ja üldse mitte vähemaks ei jäänud, oli imelik tagasi minema hakata, sest teadsin, kui palju neid juba selja taha jäänud oli. Purjetasin edasi ja lootsin, et keegi võiks vähemalt niigi palju armuline olla, et mõne Jason Stathami kõhuga tüübi mulle teerajale asetaks. Nüüd võib kolm korda arvata, kas läks õnneks või ja. Või ei.

Mul on vanast ajast ühel suurel välismaisel tutvumissaidil profiil üleval. Teinekord päris põnev lugemine. Loomulikult kehtib ka siin reegel, et need umbes 4 inimest, kes mind siiamaani piisavalt huvitanud on, et neile kirjutada, ei ole minust hullupööra vaimustuses olnud ning kõik need kümned India, Pakistani ja Sri Lanka inimesed, kes mulle kirjutavad, mu knickerseid in a twisti ei aja (how are you?i,m Sean computer engineer. i live and work in Milan.i can speak english and italian.you looks really gorgeous in your pic i like ur eyes very much.i would love to start friendship with you / sweet like a chocolate candy… greetings from croatia…). Mõned tegusamad ja pikemad kirjavahetused enam-vähem end väljendada suutvate noormeestega tekkinud on, aga võtsin endale alati õiguse kohe sellest loobuda, kui enam huvitav ei ole. Seega nii mu profiil seal siis elutseb: ei ela ega sure, vaikselt tiksub ja tõmbab teistelt kontinentidelt kosilasi ligi. Mõnikord tekib nädalapikkune huvitav kirjavahetus, mis varsti jälle hääbub, sest no ei suuda peale esimest hoolega kokkupandud kirja end keegi väga põnevalt välja mängida. Või no tegelt polekski vana ENNAST huvitavalt välja mängida. Ma ei taha teada, palju sa teenid, mis su koera nimi on või kellena su vanaema töötas. Räägime pigem filmidest või muusikast või raamatutest.

Ei, Playboy ei ole raamat.

Ei, Star Wars ei ole ainuke hea film, mis kunagi tehtud on.

Ja, peale DJ Tiesto on teisi muusikategijaid ka olemas.

You get the picture.

Paar aastat tagasi sain ühe Eesti tüübiga kokku ka. Jube huvitavalt kirjutas. Pildi järgi tundus Harju keskmine, aga ega ma siis nii pealiskaudne pole, et mehi välimuse järgi vaataks, eksoleonuju :) Igatahes plaan sai vägev. Et lähme Balti Jaama mõnele katusele veini jooma. Tuli noormees. Minust pea jagu lähem. Kukekate-teksadega. Magusa veiniga. Ilma igasuguse energia või initsiatiivita, kuhu minna või mida teha. Jube pettumus oli.

Mõned asjad peavadki veebi jääma. Seal sündima, elama ja surema. Millal ja kuhu see piir tõmmata, kes livesse lasta ja kes ainult veebi jätta?

Maal käies tulid igasugu naljakad lapsepõlvelood meelde. Näiteks kuidas ma üle-alevi kutti niiiii armunud olin, et panin temaga datele minekuks oma parimad riided, aka roosad kiledressid, selga, võtsin õe ja naabriplika ühes ning nii me sõbralikult kolmekesi kohalikku parki kohtingule suundusimegi. Päris kole mõelda, et ma olin tollel hetkel noorem kui praegune vanus jagatud kahega… Anyways.

Õnneks polnud üle-alevi-tüüp julgenud ka üksi tulla, vaid võtnud endale sõbramehe seltsi. Too üritas naabritüdrukule muljet avaldada ning mitte üle-võlli käiva kiigega üle võlli kiikuda. Asi lõppes hästi, arvestades et ta kiigelt maha lendas ning see talle täie p***ga vastu pead sõitis. Ega ta muidugi juba enne kõige kirkam kriit polnud, aga pärast põntsu tundus veel tsipa rumalam.

Meie aga kurameerisime hoolega: tema tegi ühe suitsu teise järel, mina seisin oma neoonroosas kiledressis ja vaatasin armunud näoga. Lõpuks sai kell kaheksa (või äärmisel juhul üheksa, igatahes nii palju, et vanaema pealepandud kojujõudmiskellaaeg oli käes) ja koju me läksime. Härrad tulid meid viisakalt koju saatma ja puha. Nagu filmis.

Sellest õhtust võttis umbes kaheksa aastat, et mulle ükskord kohale jõuaks, et härra on tegelikult üks suhteliselt mõttetu tekkiva õllekõhu ja pakseneva kaelaga rullnokk, kelle meelistegevuseks on burksiputka ees õlut ja/või viina ja/või brändit timmida, autoga keskväljakul kohutavalt kõvasti kohutavat muusikat kuulata, kohalikus pubis end kännuämblikuks juua, idiootidega ringi hängida ja vastikuid kirjavigu teha. Jumal tänatud, et vanas eas on mõistus pähe tulnud, sest veel paar aastatki tagasi käis kõhust jõnks läbi, kui teda nägema juhtusin ja mis seal pattu salata, sai mõnel sumedal jaanipäevaööl koos ka sõnajalaõit otsimas käidud. Saaks kuidagi esimese armastuse jõu mingisse produktiivsesse kanalisse suunata… vat kus teeks suuri asju.

Aga kuhugi pakseneva kaela ja punnuva kõhu vahele jäi paar ilusat suve koos Best B4 “Ma armastan luuserit” loo lõputu kuulamise ja järve ääres tiksumise ja alevivahel patseerimisega. Ta kraapis mu nime bussijaama pingi sisse (ilma ühegi veata!) ja mu emme pidi selle peale sitakrambid saama (issand jeesus, laps on nüüd nagu avalik naine häbiposti pandud). Ta rääkis, kuidas ta salajane unistus on tisleriks saada, sest talle meeldib oma kätega ilusaid asju teha ja puidulõhn. Ta andis mulle rahakoti vahel kandmiseks oma pildi. Ta kandis hästi tihti noid ägedaid kulutatud teksaseid ja lillakas-roosat pluusi, mis mulle hullult meeldisid (jaa, ma saan praegu ise ka aru, et that sounds totally gay, aga no ta nägi neis tõesti ilgelt roogitav välja). Kõik kohalikud külatsikid olid kadedusest rohelised ja sellest tulenevalt ründas neist kaks mind järve ääres õllepudelist löödud roosiga. Ma olin tema pärast esimesi kordi elus armukade, nutsin tema pärast esimest korda (selles mõttes noh, et tema kui mehe pärast nutsin esimest korda… siin lauses on mingi viga, aga ma ei hammusta praegu läbi, kus täpselt, nii et las ta olla), hängisin esimest korda tema pärast “juhuslikult” mõne mehe maja ümber (mobiile sellel kiviaja varasel perioodil veel ei tuntud ja tavatelefoni mu vanaemal ei olnud, seega saime kokku kas kohtumist eelmisel päeval kokku leppides või juhuslikult alevivahel). Mul katus ikka täiega sõitis. Põhimõtteliselt olin kõigeks ja kõigiks valmis.

Ma ei ole ta peale nüüd enam kuid ja kuid mõelnud. Praegu piilun Facebookis ta pilte ja midagi ei juhtu. Mitte midagi. Nagu poleks seda kolmandikku mu elust kestnud tunnet kunagi olemas olnudki.

Ma lähen nüüd maale. Puhkus ja hekipügamine ja maaõhk ja muruniiduk ja kassid ja nurgelised provintsinoormehed. Sai vahepeal aasta vanemaks saadud, “Moonis” maailma kõige paremat sünnipäevasööki nauditud, ilusa muusika festivalil pikutatud, Pärnu rannas siiderdatud, katusel filosofeeritud ja siiderdatud, rõdul magatud, 18. aastasega elulistel “hakka mu armukeseks, mulle on alati vanemad naised meeldinud” teemadel diskuteeritud, Merca “Meeeeeeeeeeeees” loetud (päris… valgustav lugemine oli). Selle kõige tulemusena mitte kui ainumastki tarka järeldust tehtud ja samamoodi edasi purjetatud. Ei viitsi enam isegi mõelda väga, miks või kui kaua. Pole küll mõisa köis, aga las ta siis lohiseb.

Ei teagi, kas see on proseco talking, aga mine *****, kuradi ****pea.

Mul on kõrini. Kõrini sellest, et pean head nägu tegema ja toredat mul-ei-ole-millegagi-kunagi-probleeme-neiut mängima. I’ll be damned, kui Sa praegu sellest olukorrast puhta nahaga välja tuled. Mine *****, ma tõsiselt vihkan Sind praegu.